• Millist kliimaseadust Eesti vajab?

Eesti vajab kliimaseadust, mis on tugev ja seega toetab teaduspõhist, eesmärgistatud, juhitud, nõudlikku ja kaasavat kliimapoliitikat. Kliimaseadus peab olema kindel, ent paindlik ning peab võimaldama ambitsiooni vajadusel kiirelt tõsta. Samal ajal ei tohiks kliimaseadus võimaldada ambitsiooni vähendada.

Kliimamuutuse pidurdamisega ja sellega kohanemisega on kiire. Seetõttu peab kliimaseadus olema kiirelt koostatud ja vastu võetud. Kiirus ei tohi aga tulla sisukuse ja selguse arvelt.  Selguse tagamiseks tuleks seaduses panna paika, kuidas eesmärkideni jõutakse ja kes selle eest vastutab; kuidas jälgitakse eesmärkideni jõudmist; mida tehakse, kui on selgunud, et me ei ole lubatud trajektooril; kuidas tagatakse teaduspõhisus ja avalikkuse kaasatus. Sisukus ja selgus annavad seadusele tugevuse.

  • Milline on tugev kliimaseadus?

Tugev kliimaseadus on teaduspõhine, eesmärgistatud, juhitud, nõudlik ja kaasav. 

Teaduspõhisus tuleneb Pariisi kliimaleppest, mis nõuab, et kliimaotsuseid tehakse tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele andmetele. Tugev kliimaseadus peab selle tagama, luues näiteks teadlastest koosneva kogu, kes nõustab, jälgib ja/või edendab kliimaeesmärkidega seonduvat dialoogi. Kui tihtipeale koostavad kliimaeesmärkide täitmise aruandeid valitsused, siis näiteks Iirimaal, Hollandis, Taanis ja Prantsusmaal koostab neid sõltumatu teadusnõukogu, kes esitab need valitsusele. Valitsusel on kohustus teadusnõukogu aruandele vastata ja vajadusel selgitusi jagada. 

Eesmärgistatus tähendab seda, et tugevas kliimaseaduses peavad olema numbriliselt määratud lühi- ja pikaajalised kliimaeesmärgid, nt kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise eesmärgid aastateks 2030 ja 2050. Et teekond kliimaneutraalsuseni jõudmiseks oleks selge, tuleb seada ka vahe-eesmärgid. Pikaajaliste eesmärkide ja vahe-eesmärkide ning rahvusvaheliste, ELi ja riigisiseste eesmärkide omavahelise kooskõla tagamiseks on oluline, et kliimaseaduses või selle rakendusaktides/kavades sätestatud eesmärke vaadatakse piisava regulaarsusega üle, soovitatavalt igal aastal ning sõltumatu teadusnõukogu poolt või abiga.

Juhitud kliimaseaduse mõttes tähendab, et tugev kliimaseadus peab sisaldama vastutuse ja ülesannete selget jaotust riigiasutuste vahel. Teiste riikide praktikas on enamasti vastutajaks määratud mõni ministeerium, ent on ka mindud täpsemaks ja nimetatud on täpne ministeeriumi osakond, minister vm konkreetne ametikoht. Nt vastutab Hollandi Majandus- ja Kliimaministeerium 10-aastaste kliimaplaanide koostamise eest. Mõistlik on kliimakaitse planeerimiseks vajalikud strateegia või plaani osad riigiasutuste vahel laiali jagada, näiteks majandussektorite kaupa. Selguse huvides võib olla hea määratleda ka kohalike omavalitsuste rollid nagu on tehtud nt Iirimaa kliimaseaduses. 

Nõudlik - tugev kliimaseadus peab sisaldama kliimaeesmärkide ambitsiooni vähendamise keeldu (ingl k no backsliding) ning samas olema paindlik, et eesmärke vajadusel piisavalt kiiresti ambitsioonikamaks muuta. Ambitsiooni vähendamise keeld on sätestatud näiteks Taani, Hispaania ja Saksa kliimaseaduses. Kliimaseadus peab tagama, et valitsus ja avalikkus ei heidaks kliimateemat kõrvale, kui tekivad lühiajalised konkureerivad prioriteedid.

Kaasav tähendab, et tugev kliimaseadus peab sisaldama avalikkuse kaasamise nõudeid, kus on kirjas mh millistesse protsessidesse ja kuidas tuleb kaasata avalikkust. Sellised nõuded on kirjas nt Soome, Saksamaa, Hispaania, Iiri, Taani ja Prantsusmaa kliimaseadustes. Mitmed riigid (nt Prantsusmaa, Suurbritannia, Iirimaa) kasutavad või on kasutanud avalikkuse kaasamiseks kliimateemalisi rahvakogusid ehk kliimakogusid. Näiteks Šotimaal on kliimaseaduses kirjas regulaarse kliimakogu toimumine, mis seirab seaduse ellu viimist ja annab soovitusi kliimameetmete osas. On riike, kus avalikkuse kaasamise ülesanne on pandud teadusnõukogule, nagu näiteks Rootsis, Suurbritannias, Taanis.

  • Kuidas kliimaseadus ettevõtteid aitab?

Õiguslikult siduvate kliimaeesmärkide seadmine ehk kliimaseadus tagab ka ettevõtjate jaoks suurema õigusselguse. Kliimaseadus muudab ettevõtluskeskkonna selgemaks ja usaldusväärseks nii, et on võimalik teha pikaajalisi otsuseid ja investeeringuid. Mõistes, mida kujutab endast ettevõtluspraktika tulevik, saavad ettevõtjad täpsemalt ennustada riske ja võimalusi ning vastavalt sellega kohaneda või oma tegevuse ümber kujundada.

  • Millistes teistes riikides on kliimaseadus kehtestatud ja mis sellest kasu on olnud?  

Kliimaseadus kehtib väga paljudes maailma riikides, mh enamik EL riike on kliimaseaduse kehtestanud või on peatselt seda tegemas. Näiteks on kliimaseadus olemas Soomel, Rootsil, Saksamaal, Taanil, Kreekal, Hispaanial, Prantsusmaal, Suurbritannial, Iirimaal.

Kliimaseadus koos selgete õiguslikult siduvate vahe-eesmärkidega aitab luua õigusselgust ning suurendab pikaajaliste plaanide usaldusväärsust ja annab seeläbi suurema kindluse nii otsustajatele, ettevõtjatele kui kaja poliitikakujundajatele, et neid plaane ellu viia ja investeerida. Kliimaseadus suurendab ka avalikku kontrolli ja kliimapoliitika rakendamise läbipaistvust ning aitab kaasa sellele, et ühiskonnas oleks suurem konsensus kiire tegutsemise vajalikkuse osas. Ühtlasi aitab kliimaseadus vältida, et valitsus ja avalikkus ei heida kliimateemat kõrvale, kui tekivad lühiajalised konkureerivad prioriteedid (nagu Covid, sõda, majanduskriis jm).

  • Miks peab kliimaseadus avalikkust kaasav olema?

See tagab, et kliimapoliitika ei tekita inimestes vastuseisu, vaid avalikkus näeb ka selles peituvaid võimalusi ja tunneb omanikutunnet kliimapoliitika üle, mida me ühiselt riigina teeme. Inimesed peavad olema võimalikult palju nende otsuste sündimise juures - nii kliimaseaduse loomisel kui ka hiljem selle elluviimisel. Kliimaseadus peab selle tagama. Heaks näiteks saab tuua kliimakogud, mida on kasutatud nii kliimaseaduste loomise protsessi juures kui ka selle täitmise jälgimiseks. 

Avalikkuse osalemine otsusetegemises (nt kliimaplaanide koostamises) ning kliimaseaduse täitmise jälgimises on ka oluline kontrollimehhanism, mis tagab, et kliimaküsimused ei jää üksnes kitsa ringi otsustusteks, kus võivad hakata prevaleerima erahuvid või poliitilised kaalutlused. Avalikkuse osalemine suurendab otsustajate vastutust, otsuste läbipaistvust ning kokkuvõttes nende otsuste kvaliteeti.